Kriitilise ahela mudel
Selgituseks järgmine näide, kus kriitiline ahel on märgitud tumedamate kastidega.
Mõne naaberahela töö kestuse oluline muutumine võib esile kutsuda kriitilise ahela muutmise:
Nüüd on naaberahel muutunud kriitiliseks ahelaks ning eelmine kriitiline ahel muutunud naaberahelaks.
Projekti ladusaks kulgemiseks arvestab projektijuht nii kogu projektile kui ka kõigile ahelatele puhvriaja sisse. Tavaliselt antakse projektile 30% puhvrit. Puhver arvutatakse projekti kogupikkusest ja jagatakse projekti lõppu ning paralleelselt teostatavate ahelate lõppu.
Järgnevalt keskendutakse puhvrite kontrollile. Etapi täitmisel üle kulunud aega tasandatakse puhvrist aja maha arvestamisega. Puhvris peaks aega olema proportsionaalselt projekti kuluga, näiteks poole projekti peal peaks olema ka pool puhvrit alles.
Sel juhul saab öelda, et puhver on 100% alles ja projekti seis „roheline“. Juhul, kui puhvrit on alles 60% vajaminevast, siis on projekti seis „kollane“ ja projektijuht peab tihedamalt sekkuma. Kui puhvrit on alles vaid 30%, on tegu „punase“ ehk kriitilise olukorraga ning probleemi lahendusse tuleb ilmtingimata kaasata ka juhtgrupp ja projekti omanik.
Puhvri kulu on normaalne olukord. Analüüsida tuleks nii puhvri ülekulu kui ka liiga suurt alakulu. Mõlemad viitavad projekti nõrgale planeerimisele, viimane ka tarbetule ajavarumisele.
Puhvrite omanik on projektijuht. Tööde täitjad annavad oma hinnangu reaalsetele tööaegadele. Nemad ei saa puhvreid hallata. Vajadusel küsivad nad lisaaega projektijuhilt.
Peale esialgse projektiplaani koostamist oleks soovitav see optimeerida: tööd, mida saab paralleelselt teha, peaksidki käima korraga ja töödega, mida saab varem alustada, pole põhjust oodata. Pikad tööd tuleb tükkideks jagada, et kontroll edenemise üle vahepeal ära ei kaoks. Sageli on inimestel „üliõpilase sündroom“: alles eksami eelõhtul hakatakse õppima.